Noomitus meenutuse saatel!

On hetki mis tunduvad tühised,
on hetki mis mööduvad vuhisedes,
on hetki mida veetsime ühislet,
on hekti mida meenutades küsite,
kas ka tulevik selline,
sa olid-oled eriline!

Miks vastu surusin sõrgu,
kui õnnega koos viibisin,
nüüd elu kui põrgu,
nüüd üksinduses viibin!

Lootsin saada selgitust,
nüüd paluks vaid andestust.
Nüüd tõeks on saanud see,
sul nüüd teine elutee!

Miks nii hilja kodiab päev,
miks pikk on tööpäev,
miks nii kaugele põgenesin,
miks uksi sulgesin.

Nüüd vaid saan osa naeratusest,
mida jagad Sa teistele,
Nüüd vaid istun kurvastuses,
noomitusi jagan omale!