Vaadates tagasi tulevikku.

Olles nüüd kaua eemal,

eksisteerides vaid ei kellegile,

mõeldes tühjusele jõudsin siia.

Nüüd kui möödas varsti neli kuud,

nüüd kui eemal varsti neli kuud,

pean ma tagasi naasma algus punkti.

Naasma kohta kus lõpes kõik.

Pean siluma, pean voolima,

pean hakkama uuesti voolima.

Eluke unaruses, korratu ja tühine.

Nüüd uued sihid valmis pean vaatama,

nüüd uued sihid valmis rajama.

Sihitult liikumine siia-sinna,

ei saa mind kaugele viia.

Viimasel ajal tihti pean täheldama,

ei jõua see kaugus mulle lähemale.

Ma kui tammuks kohapeal,

kuid ümbrus näib erinev seal.

Noomitus meenutuse saatel!

On hetki mis tunduvad tühised,
on hetki mis mööduvad vuhisedes,
on hetki mida veetsime ühislet,
on hekti mida meenutades küsite,
kas ka tulevik selline,
sa olid-oled eriline!

Miks vastu surusin sõrgu,
kui õnnega koos viibisin,
nüüd elu kui põrgu,
nüüd üksinduses viibin!

Lootsin saada selgitust,
nüüd paluks vaid andestust.
Nüüd tõeks on saanud see,
sul nüüd teine elutee!

Miks nii hilja kodiab päev,
miks pikk on tööpäev,
miks nii kaugele põgenesin,
miks uksi sulgesin.

Nüüd vaid saan osa naeratusest,
mida jagad Sa teistele,
Nüüd vaid istun kurvastuses,
noomitusi jagan omale!